| Summary: | Võõrkeeleõppe teooria ja praktika keskseid küsimusi on reeglite ja analoogia ülesannete ning efektiivsuse määratlemine sõnamuutmisprotsessis. Varasemate uurimistulemuste põhjal on sobivaimaks osutunud lähenemisviis, mille põhjal reegleid ja analoogiat ei käsitata vastanditena, vaid ühtse nähtuse eri pooltena, sama kontiinumi äärealadena. Reeglite kasutamine on tõhusam olukorras, kus ei esine erandeid ja sõnamuutmine on algoritmiliselt kergesti kirjeldatav. Kui käänamise või pööramise kirjeldamine on keeruline, annab paremaid tulemusi mallsõna analoogia. Kontiinumis on ka mitmeid vahealasid, millest osa on tingitud õppijate lähtekeelest. Kui lähtekeel ja sihtkeel on tüpoloogiliselt sarnased sugulaskeeled, kasutatakse lisaks sihtkeele reeglitele ja analoogiale veel lähtekeele analoogiat ning lähte- ja sihtkeele koodide seostamist. Käesolevas artiklis käsitletakse eesti ja vene õpilaste reegli- ja analoogiakasutust soome mitmusevormide käänamisel. Analüüs põhineb kirjalikel ja suulistel üksiksõnatestidel, testisõnade käänamisel kirjalikes jutustustes ning õpilaste kommentaaridel oma tegevuse kohta. Eesmärk on välja selgitada, kas ja millises ulatuses mõjutab lähtekeel ja sihtkeele oskamise tase õppijate strateegiavalikut.
|
|---|
