Theatre – a Building, a Company, an Art Form: Terminology versus Reality. Teater – maja, trupp, kunstiliik: terminoloogia versus reaalsus

• Main Author: Willmar Sauter
• Format: Article
• Language: English
• Published: University of Tartu and Estonian Literary Museum 2012-04-01
• Series: Methis: Studia Humaniora Estonica
• Online Access: http://ojs.utlib.ee/index.php/methis/article/view/485

Sada aastat, mis eesti kutselised teatrid on eksisteerinud, langeb kokku ajalooperioodiga, mille jooksul mõiste teater tähendus jõudis mitu korda muutuda. Kuigi me mõtleme mõistest teater kui millestki iidsest ja usaldusväärsest, kasutati seda varem väga harva kunstiliigi tähenduses. Enne 19. ja 20. sajandi vahetust teatrist isegi ei mõeldud kui esteetilisest kategooriast. Teater vastas tänapäeva tähenduses lavale ning esines enamasti truppide nimedes, nagu näiteks Kuninglik Teater või Rahvusteater – nimedes, mis olid kasutusel paljudes lääneriikides. August Strindberg, kes avas oma Intiimteatri Stockholmis 1907. aastal, mängis suurt rolli selle mõiste ümbermõtestamisel. Tema jaoks ei olnud teater enam lihtsalt maja, vaid teatud tüüpi draama, mida esitati teatud tingimustel. Seega hakkas Strindberg propageerima sellist hoiakut teatri suhtes, mida manifesteeriti samal ajal üle kogu Euroopa. Teater eristus teistest etenduskunsti žanritest nagu ooper, operett, tantsuteater, rahvalik komöödia, revüü, kabaree jne. Teatrit peeti eriliseks ning nõuti nii näitekirjanikelt, näitlejatelt kui publikult erilist tõsidust. Max Reinhardt kasutas mõistet teater selleks, et esile tuua antirealistlikku lähenemist teatrietendusele. Kuigi Strindbergi inspireeris Reinhardti Kammerteatri idee, siis Reinhardt ise laiendas teatri mõistet režiikunsti kui selliseni: teater kui lavastaja kunst. See idee avaldas väga suurt mõju teatriuurimisele, noorele distsipliinile. Teater kui kõrgdraama ning samuti lavastamise kõrge kunst jäi domineerima kogu 20. sajandiks. Sajandi lõpu poole aga hakkasid levima uued ideed: teater häbimärgistati kui vanamoodne euroopalik kontseptsioon – midagi võrreldavat keelpillikvartetiga –, samas kui pead tõstis uus distsipliin – etendusuuringud. Etendus haarab siin enda alla kõikvõimalikke tegevusi, alustades rituaalidest ja lõpetades paraadide või jalgpalli ja ooperiga. Need erinevad teatri-mõisted – selle materiaalsus või kontseptuaalsus, väljasulgevad või ühendavad perspektiivid, uuenduslikkus või vanamoodsus – on sügavalt mõjutanud distsipliini(e), mis on loodud selle esteetilise ja sotsiaalse fenomeni uurimiseks. Antud artikkel demonstreerib, kuidas meie huvi teatriloo vastu varieerub vastavalt eelhoiakutele ja sellele, milliseid teadmisi me väärtustame, aga see omakorda sõltub sellest, kuidas me tajume teatrit: on see trükitud näidend, dramaatiline ettekanne, performatiivne ilmum, teatraliseeritud pilk – teater kui toode, kunstiteos või sündmus.<br />