Summary: | <p>Keeleoskuse üheks näitajaks on sõnavara rikkus ja selle ulatus. Uurimuses võrdlesime kõrgtaseme eesti keele eksami edukalt sooritanud kohalike venelaste sõnavara eesti keelt emakeelena rääkivate kõrgharidusega mittefiloloogide sõnavaraga kolme tüüpi tekstis: suuline dialoog, suuline esinemine ja kirjalik essee. Sõnavara rikkuse mõõtmiseks kasutasime Uber’i indeksit, sõnavara ulatuse määramiseks võrdlesime L1 ja L2 sõnavara sagedussõnastiku sõnavaraga (10 000 sagedasemat sõna).</p> <p>Sõnavara rikkus erines kahel rühmal oluliselt: L1 oli L2-st rikkam dialoogis ja monoloogis, eriti aga essees. Sõnavara ulatus näitas seevastu sarnast mustrit: elementaarsõnavara e sagedussõnastiku esimese 3000 sõna hulka kuulus nii suulises kui ka kirjalikus keelevormis u 65% L1 sõnavarast ja 70% L2 omast. Harvaesinevaid sõnu oli nii L1 kui ka L2 suulistes ja kirjalikes tekstides u 20%. Võrreldes tulemusi samade L1 ja L2 tekstide formaalsusindeksitega, mis on L1 ja L2 puhul küllaltki sarnased, jõudsime järeldusele, et vaesem sõnavara ei ole vabal rääki- misel ja kirjutamisel takistuseks, juhul kui sõnakasutus on registri- ja žanrikohane.</p>DOI: http://dx.doi.org/10.5128/ERYa5.12
|